Lõhnav mesilasvaha

Mesilaste võime toota ise kõik eluks vajalik on hämmastav. Kui on tarvis ehitada ruum, kus hoida toiduvarusid ja kasvatada lapsi ning kuhu pugeda peitu külma eest, arendavad nad välja spetsiaalsed näärmed, mis eritavad vaha. Mesilane n-ö higistab vahaplaadid enda seest välja, ehitab neist kärjekannud ja kaanetab vahaga valmis mee kannudes. 

Mitmesajast salajasest koostisosast koosnev mesilasvaha on tuntud oma antibakteriaalsete omaduste ja imelise magusa lõhna poolest. Toatemperatuuril on vaha tahke, hakkab pehmenema juba inimese soojades kätes ja sulab 60–70 kraadi juures. 

• Kaasaajal on mesilasvaha lisaainena E901 toiduainetetööstuses kasutusel kui glasuurija. Sellega kaetakse näiteks nätsu ja dražeesid. 
• Viimastel aastatel on meilgi levinud mesilasvahaga kaetud toidusäilituslapid – lõhnav, korduvkasutatav ja loodussõbralik alternatiiv toidukilele. 
• Mesilasvahaküünlad põlevad kaua, tahmavad vähe ja nende lõhn oli imeline. Puhtast vahast tehtud küünlast tekib põledes õhku vaid häid aineid. 
• Vaha on hinnatud on salvide ja kreemide tegemisel, kus tal on nahka pehmendav toime, ja huulepulkade valmistamisel, kus tal on osa ühtlase kattekihi moodustamises.
• Vaha kasutatakse ka puidutööstuses ja mööbli viimistlusvahendina. 
• Kui saad tuttava mesiniku käest kärjemett, võid seda koos vahaga põhjalikult mäluda – vahast on abi suuhaavandite tervenemisel ja põletike vaibumisel. Alla neelata pole vaha vaja, inimene vaha seedida ei suuda ja see väljub soolestikust peaaegu muutusteta.

Kas teadsid? Ühe kuusnurkse kärjekannu ehitamiseks kulub mesilastel umbes 13 mg vaha – see on ehituslikult parim lahendus, kuidas väikseima materjalihulgaga ehitada kõige ruumisäästlikum anum, mis mahutab suurima võimaliku hulga mett.