Kas mu meega on ikka kõik korras?

Kuigi mesi säilitab õigesti hoides oma head omadused, on ta elus toiduaine, mis reageerib keskkonnatingimustele. Aja jooksul võib tema välimus muutuda.

Härmatis 

Kristalliseerunud mee pinnale võib mõnikord tekkida jäälillelaadne muster, mis on nähtav purgi küljelt, või ühtlane valge kiht mee peal, mida mesinikud kutsuvad härmatisteks. Need ei ole märk veast, vaid vastupidi, kvaliteedist – need on glükoosikristallid ja taolised mustrid võivad olla märk mee madalast veesisaldusest. Sellise mustriga mesi on hea – söö julgelt!

Käärinud mesi

Käärinud mee tunneb mõnikord ära juba enne avamist sellest, et kaas punnitab. Käärimise algetapis tundub, nagu mesi laguneks, näha on pragusid mee sees. Käärinud mee pinnale tekib vahutaoline kiht, mesi lõhnab puuviljaselt. Hiljem muutub lõhn teravamaks. 

Käärimise põhjuseks on liigne vedelikusisaldus, mis võimaldab mee sisse sattunud pärmieostel paljuneda. Ka säilitustingimused võivad mõjutada kääritamist. Käärimise vältimiseks tuleb mett hoida kuivas ja jahedas, ka külmkapp ei sobi mee jaoks.

Käärinud mett ei tohi mee nimetuse all müüa. Käärimine muudab mee maitset, kuid ei muuda seda kahjulikuks. Kui käärimisprotsess on algetapis, võid kääriva pealmise osa ettevaatlikult eemaldada ka kontrollida, kas allpool olev mesi on kõlblik. Seda mett saad kasutada näiteks küpsetamiseks.

Mee kihistumine

Vahel võib märgata poeriiulitel kihistunud mett. Selle alumine kiht on heledam (see on glükoos) ja ülemine kiht tume ja selge (fruktoos). Kihistumine on tõenäolise siis, kui mees on palju fruktoosi või on meepurki pikka aega soojas ruumis hoitud. 

Kihistunud mesi on küll kaotanud oma kaubandusliku välimuse, kuid kui meel pole muid märgatavaid kahjustusi, näiteks teravat lõhna, võib mee ära segada ja tavapäraselt kasutada.